Pokumaa võttis meie lapsed vastu suure üllatusega reedel, 22.septembril. Lapsed olid väga elevil ning ootasid õhinaga kohtumist pokude ja praeguseks manalateele läinud kunstniku ja pokude looja Edgar Valteri loominguga.
1.A, 1.B ja 2.klassi lapsed said näha kolme giidi juhendamisel suurt Pokumaja ning pisikest beebipoku maja. Iga klassi võttis endaga kaasa üks giid, kes rääkis Pokumaa sünnist ning lapsed said tegeleda erinevate mängudega. Küll panid nad kokku klotsidest maja, said kiikuda lambavillasest kiiktoolides, samas vastati ka giidi küsimustele, mida lastel oli kuhjaga varnast võtta.
Teadmisi saadi ka kunstnik Edgar Valterist, kes tüdines pealinna kärarikkast elust ning kolis perega Tallinnast Võrumaale, kus ootasidki teda pokud. Just koduõues üritas ta vikatiga maha niita heainapäid. Ent terav vikat ei suutnud murda pokude südameid.
Ei aidanud ka kunstniku nördimus: „Oh, neid pokusid!“. See muserdav lause oligi pokude sünnilugu. Näha sai Edgar Valteri joonistusi ning fotosid, mis tema tütar oli pildistanud oma isast.
Läksime esialgu Pokumajja. Vaatasime kunstniku pilte ja õppisime
tundma tema keerulist nime.
Lapsed kiikusid põnevusega lambanaksetes kiiktoolides. Vaatasime ka kunstniku isiklikku tuba. Siin tekkis aukartust äratav vaikus. „Kas tõesti magas ta selles voodis ning käis sellise kepiga? Mis tähendab, et ta on surnud, kas teda enam ei ole?“, kerkisid esile eksistentsiaalsed küsimused. Lapsed nägid Edgar Valteri töövahendeid - väikest, kuid paljude
vahenditega ehitud tuba – pintsleid, habemeajamisvahendit ja väikest voodit, kus kunstnik oma elupäevi veetis. Pikki aastaid leidis ta mõtteid loodusest.
Edasi liikusime loodusesse, kus ootasid meid uudishimulikena kaks kitse ja kalkunid, keda lapsed toitsid taimedega. Vastutasuks lasid loomad end meeleldi silitada. Kalkunitega nii hästi ei läinud. Neid juleti eemalt silmata, sest nende välimus jäi kitsedele lihtsalt alla. Edasi viis tee vee juurde, kus
sai aidata Pokul vett jõkke pumbata. Tegevus võttis küll võhmale, aga põnevust ja rõõmu kui palju. Huvitavad vaimsed ja füüsilised tegevused viisid mõtted lõpuks toidule. Väljas saime piknikku pidada ja mõtteid vahetada.
Meeleolud olid pinevad. Lapsed lubasid suure õhinaga taas tagasi tulla, kuigi nii mõnigi oli Pokumaal varem juba käinud.
Elame kaasa Sulle – Pokumaa! Meie lapsed jäävad Sind mäletama ja igatsema.
Aitäh vapustava elamuse eest!
Nii lapsed kui ka õpetajad on väga õnnelikud selle rännaku üle.
Projekti " Juhan Liivi nim Alatskivi Kooli õpilaste keskkonnateadlikkuse suurendamiseks aktiivõppeprogrammides osalemine 2020/2021 õppeaastal" rahastas SA Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK)
Hille Kõrgesaar
1.B klassijuhataja
